Eestlaste perekonna ajalugu saab uurida digitaalsete allikate põhjal Interneti vahendusel. Selleks annab võimaluse 2005. a suvest kasutajatele avatud „Saaga“ ehk digitaalne perekonnalooallikate kogu. „Saaga“ võimaldab arhiiviallikaga töötamist sõltumata ajast ja kohast ning on tasuta.
Et „Saaga“ kogu puhul on tegemist suguvõsauurimise allikatega, tuleb lähtuda kolmest põhitõest:
1) Dokumendid on koostatud gooti kirjas ja on enamasti saksakeelsed;
2) Uurimise alustamiseks tuleb teada oma esivanema(te) elukohta Eesti alal vähemalt 20. sajandi alguse seisuga;
3) „Saaga“ aluseks on käsikirjalised dokumendid, mistõttu ei ole võimalust perekonnanime sisestamise teel vajalikku dokumenti leida. Infotehnoloogia areng ei ole veel jõudnud nii kaugele, et arvutiprogramm suudaks tõhusalt tuvastada erinevaid käekirju vanadelt kulunud dokumentidelt.
Arhiiviallika digitaalpildina vaatamiseks tuleb end „Saagas“ esmalt registreerida (registreerimisvorm on leitav avalehe paremast nurgast). Seejärel näeb pikemat allikate valikut, mis algab pereloo uurijale olulisemaist, kirikuraamatute ja hingeloendite linkidega. Kogudused on jaotatud nii alfabeetiliselt koguduse nime järgi kui ka praostkondade kaupa. Valides sobiva koguduse, avaneb reeglina pealkiri „Pastori kantselei“, milla järel omakorda valik „Kirikuraamatud“, „Kirikutähed“ vm. Kirikuraamatute allüksustena saab valida nii sündinute, abiellunute ja surnute nimekirjade kui ka personaalraamatute vahel. Just personaalraamatud on suguvõsauurimise alustamisel esmased – neisse on kirja pandud koguduse liikmed perekondade kaupa mitme aasta lõikes (19.–20. sajand). Kirikuraamatute veergudel asuvad koguduse liikmete sünnid, surmad ja abielud kas ühe või mitme aasta jooksul, kuupäevaliselt aasta algusest aasta lõpuni (17.-20. sajand). Paralleelselt personaal- ja kirikuraamatutega tasub uurida maksukogumise allikaid ehk hingeloendeid, kuhu on perekondade kaupa üles märgitud Eesti alal elanud inimesed nimede ja vanustega aastatel 1782–1858.
Eelnimetatud allikatest õige teabe leidmise eelduseks on mõistagi esivanemate elukoha teadmine kihelkonna, mõisa ja küla järgi. Kui kihelkond on teada, on teada ka kogudus, mille kiriku- ja personaalraamatutest esivanemaid otsima hakata, sest igas kihelkonnas oli tavaliselt üks kirik. Kui on teada vaid küla, leiab Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaasi abil kihelkonna, mille piiresse küla kuulus. Kui teada on koduvald, leiab valla kihelkondliku kuuluvuse Eesti ala valdade registrist.
Kui puuduvad igasugused andmed esivanemate elukoha kohta ja pole ka kelleltki küsida, võib abi leida 19. sajandi algul pandud perekonnanimede andmebaasist. Tõsi, see andmebaas on abiks eelkõige neile, kelle perekonnanimi on vähelevinud ehk selline, mida anti vaid ühes või paaris kihelkonnas. Levinud perekonnanime kandjail tuleb ikkagi vanemate sugulaste abil välja selgitada kasvõi umbkaudnegi esivanemate elupiirkond.
Missuguseid nippe uurimise alustamisel veel tähele panna, tasub lugeda virtuaalse uurimissaali VAU peatükist “Suguvõsauurimine”. Igal huvilisel soovitame kindlasti tutvuda ka Eesti Genealoogia Seltsi ja Eesti Isikuloo Keskuse kodulehtedega. Isikuloo Keskuse lehel on avatud ka foorum huviliste omavaheliseks suhtlemiseks ja küsimuste esitamiseks. Viimane on elav ja asjakohane suhtluspaik, mis väärib külastamist!
Eestlastest esivanemate ajaloo ning meieni säilinud arhiiviallikate kohta saab sügavuti lugeda Tartu Ülikooli arhiivinduse professori Aadu Musta põhjalikust käsitlusest „Eestlaste perekonnaloo allikad“ (Tartu, 2000).