Eesti Kirjandusmuuseum on ajaooliselt kujunenud kolme arhiivi kooslusena: Arhiivraamatukogu (asutatud 1909), Eesti Rahvaluule Arhiiv (1927) ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv (1929). Arhiivid sündisid omaaegse Eesti Rahva Muuseumi koosseisus eesmärgiga koguda eestikeelseid ja eesti ainelisi trükiseid, rahvaluulet ja kultuuriloolisi dokumente. Seda ülesannet on arhiivid täitnud alates nende loomisest kuni tänase päevani. Järjepideva kogumistöö tulemusel leidub Kirjandusmuuseumi arhiivides suur ja mitmekesine valik Eesti diasporaa ajalugu kajastavaid materjale: trükised, dokumendid, käsikirjad, kirjavahetused, fotod, heli- ja filmilindid.
Teadus- ja arendusasutusena tegeleb Kirjandusmuuseum eesti fokloristika, kirjanduse ja kultuuri (sh Eesti diasporaa) uurimisega, väljaannnete publitseerimisega.
Kirjandusmuuseumi juures tegutseb Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus.