Immigratsiooni Ajaloo Uurimise Keskus (Immigration History Research Center, IHRC) Minneapolises on asutus, kuhu Eesti Arhiiv Ühendriikides (EAÜ) ehk rahvasuus tuntud Lakewoodi arhiiv aastatel 2003-2005 suure osa oma arhiivikogudest hoiule andis. See on üks suuremaid väljaspool Eestit asuvaid eesti-ainelisi arhiivikogusid. Ajaloodoktorand Maarja Merivoo-Parro Eestist veetis möödunud talve Fullbrighti stipendiaadina Minnesota ülikoolis, uurides sealseid eesti kogusid. Lisaks uurimistööle on Maarja viimastel aastatel teinud head tööd Baltic Heritage Networki noorterühma eesotsas. Seekord tõestas ta oma organisaatorivõimeid sisuka sümpoosiumi peakorraldajana.
IHRC on tuntud USA idaeuroopa immigrantide kogude hoiukohana. Keskus teeb koostööd väga erinevate rahvusrühmadega. Allakirjutanul õnnestus 2010. aasta kevadel osaleda seminaril “The Migration Letter: Archiving Intimacy in the Postal Era”, mis tõi kokku rahvuslikult väga mitmekesise seltskonna, kes kõik tegelevad kirjade kui ajaloodokumentide kogumise ja uurimisega. 2012. aasta kevadel toimus sealsamas suur lätlaste kogunemine. Seekord olid kõne all eestlaste ajaloopärand ja selle uurimine.
Sümpoosium “Researching & Archiving the Estonians in America” peeti 15. mail Minnesota ülikooli linnakus, Heller Hallis. Kokku oli tulnud umbes 40 inimest Minnesota ülikoolist ja kohalikust eesti kogukonnast, lisaks külalised kaugemalt – Rahvusarhiivist Tallinnast, Stanfordi ülikooolist ja Lakewoodist. Korraldajate poolt laususid tervitussõnu Maarja Merivoo-Parro, IHRCi direktor Erika Lee ja IHRCi arhiivide ja erikollektsioonide direktor Kris Kiesling. Lakewoodist tõi tervitusi EAÜ juhataja Enda-Mai Michelson Holland.
Allakirjutanu andis pikema ülevaate väliseesti kultuuripärandi olukorrast kultuuripärandi aastal, keskendudes peamiselt kolmele teemale: väliseesti kogukondade ja kultuuripärandi olukord muutunud maailmas, VEMU ehk Väliseesti Muuseumi loomine Torontosse ja välisbalti kultuuripärandi säilitamise ja proageerimisega tegelev Baltic Heritage Network (BaltHerNet). On teada-tuntud tõsiasi, et Eesti taasiseseisvumine asetas diasporaakogukonnad uude olukorda, nõudes neilt uut moodi mõtlemist ja tegutsemist. Sellest kõigest oli pikemalt juttu president Toomas Hendrik Ilvese Kanada-visiidi ajal Toronto Eesti Majas peetud ümarlauas. Seal märgiti korduvalt, et väliseesti kogukonnad võiksid lisaks oma tavapärastele rahvuslikele tegevustele, milleks on keele ja kultuuri alal hoidmine ning põlvkonnalt põlvkonnale pärandamine, pühenduda enam Eesti propageerimisele välismaal ja koostööle Eestiga. Või täpsemalt, neid traditsioonilisi rahvuslikke eesmärke oleks mõttekas ellu viia koostöös Eestiga. Arhiivivallas on see juba teoks saanud: nii BaltHerNet kui VEMU on näited kodu- ja väliseesti arhivaaride ja arhiivivabatahtlike ühistööst väliseesti kultuuripärandi säilitamisel ja kasutusse toomisel. VEMU ülesandeks on lisaks Kanada eestlaste ajaloopärandi talletamisele kultuurivahendus: esinejad ja näitused liiguvad Eestist Kanadasse ja vastupidi, käivituvad raamatu- ja filmiprojektid jne. Esinaje pani kuulajatele südamele, et hääbuvate eesti kogukondade üheks tähtsamaks ülesandeks võikski täna olla oma ajaloo sihiteadlik talletamine. BaltHerNet on toetanud selliste nn mälurühmade ellukutsumist väiksemates eesti kogukondades, neid nõu ja jõuga aidates. Koostööle on kindla ja usaldusliku põhja loonud ühistegevuse algaegadel paika pandud põhimõtted: tagada väliseesti arhiivide säilimine ja avatus kasutajatele, sõltumata nende asukohast ja vastavalt arhiivide asukohamaa seadustele ning headele arhiivinduslikele tavadele koostöös väliseesti kogukondade, Eesti ja asukohamaade mäluastustega.
Juba viis aastat on IHRC, Rahvusarhiiv ja BaltHerNet tegutsenud selle nimel, et muuta IHRCi eesti kogud kättesaadavaks. Igal kevadel on kaks Rahvusarhiivi spetsialisti veetnud kuu IHRCis korrastades ja kirjeldades sealseid kogusid. Nüüdseks on läbi töötatud ja IHRC andmebaasis kättesaadavaks muudetud andmed 289 kogu kohta. Edukast koostööprojektist rääkisid tänavused abilised Eestist, Peeter Väljas ja Aet Tran-Tõnissoo. Projekti on Eesti poolt rahastanud rahvuskaaslaste programm ja Rahvusarhiiv, USA poolt IHRC. Osapooled on veendunud, et koostöö peab jätkuma, kuni kõik 580 kogu on korda seatud ja andmestik internetis kättesaadav. Huvilised saavad IHRC eesti kogudega tutvuda veebilehel http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/ihrc97.html
Pärast kohvipausi astus kõnepulti IHRCi arhivaar Daniel Necas, et anda põhjalik ülevaade IHRCi eesti kogudest ja nende ajaloost. Eesti materjalide kogumisega tegi 1970. aastatel algust soome päritolu Minnesota ülikooli professor ja IHRC kaastööline Michael G. Karni. Eesti kollektsioon, olles pikki aastaid olnud üheks väiksemaks rahvuskollektsiooniks IHRCis, on tänaseks üks suuremaid – mõistagi tänu Lakewoodist tulnud materjalidele. Eesti kollektsiooni kuulub umbes 800 riilulimeetrit dokumendiarhiive, lisaks trükised, fotod, kunst ja audiovisuaalsed materjalid. Pärast lõunapausi viis Daniel meid ringkäigule arhiivi. IHRC kasutab osa väga mahukast ja suurepäraste hoiutingimustega maa-alusest fondihoidlast. Paraku ei tähenda see siiski valmisolekut uute eesti materjalide vastuvõtmiseks – ruumidega on paraku kitsas käes. Nii ei olegi hetkel USA eestlaste arhiividele praegu ühtegi hoiupaika soovitada, mis suuremahulisi kollektsioone vastu võtaks. Olukord võib muutuda, kui Stanfordi ülikooli raamatukogu, mis selle aasta veeburaris endale balti kogude kuraatori sai, oma kogumispoliitika lõplikult sõnastab ja selle järgi tegutsema asub.
Sümpoosiumi järgmiseks kõnelejaks oligi hiljaaegu ametisse valitud Stanfordi ülikooli raamatukogu kuraator Liisi Eglit. Liisi on töötanud Rahvusarhiivis ja lisaks töötegemisele kirjutab praegu oma doktoritööd. Ta andis ülevaate Hooveri Instituudi arhiivi ja Stanfordi ülikooli raamatukogu eesti-ainelistest materjalidest ning kahe asutuse tulevikuplaanidest. Mõned ettevõtmised on juba realiseerunud: Stanfordi ülikooli raamatukogu ja Tallinna Okupatsioonimuuseumi koostööna on valminud näitus ja dokumentaalfilm Olga Kistler-Ritsost, ajalookultuuri tõhusast toetajast, kelle rahadega loodi nii Okupatsioonimuuseum kui ka Stanfordi balti kuraatori töökoht. Liisi on üks ESTO/LEP 2013 raames toimuva arhiivipäeva korraldajaid. Nõnda jätkuvadki arupidamised ameerika eestlaste ajaloopärandi tuleviku üle juuni lõpus San Fransiscos.
Seejärel sai ettekandeks sõna Maarja Merivoo-Parro, kes tutvustas oma uurimistulemusi teise põlvkonna USA eestlaste rahvusliku kasvatuse alalt. Oma ettekandes demonstreeris ta kujukalt, kuivõrd olulised on erinevad arhiiviallikad uurijale nt eesti täienduskoolide ja muude rahvuslike paikade (laagrid, Eesti Majad jm) kaardistamisel ja uurimisel. Ta rõhutas vajadust jätkuva kogumistöö järele – eriti neis valdkondades, mis seni ehk tähelepanu alt välja jäänud. Demonstreerimaks, kuivõrd kõnekad ja tänuväärsed uurimisallikad võivad olla asjaarmastajate poolt tehtud koduvideod, pakkus ta vaatamiseks üht ilmekat näidet – filmi eesti tütarlapse kasvamisest USA väikelinnas. Maarja meenutas ka, et eestluse uurimine on tegelikult osa palju laiemast teemast – rahvusküsimused Ameerikas.
Järgmine sõnavõtja oli Bernard Maegi, eesti päritolu noorema põlvkonna ajaloouurija Normandale Community College´ist. Ta jätkas Maarja poolt püstitatud teemal: kuidas eestlaste immigratsiooni uurimisest võib kasu tõusta USA immigratsiooni ajaloo käsitlemisel. Bernard rõhutas, et ehkki tegemist on arvuliselt väikese ja suhteliselt silmapaistmatu rahvusrühmaga, kes pole toonud ameeriklaste kalendrisse näiteks oma tähtpäevi ega avanud võimsaid rahvusrestoranide kette, pole eestlaste USAsse saabumise ja siin kohanemise uurimine oluline mitte ainult eestlastele.
Viimane sõnavõtt Kalju Kubitsalt oli isiklikku laadi. Olles üks neist, kes lapsena Eestist lahkuma sunniti, meenutas ta nii oma põgenemisteed kui sel teel tuntut ja mõeldut. Kalju tegi läbi põgenike lastele tuttava sundkohanamise kahe keele ja kultuuri vahel. Ta on elanud kaasa Minnesota eesti kogukonna tegemistele läbi pikkade aastakümnete. Meenutused Richard Nixoni osalemisest Eesti Maja avamisel 1964 ja Mihhail Gorbatšovi visiidist Minneapolisse 1990. aastal tõid kaasa meenutustetulva üritusel osalenud Minnesota eestlastelt. Kalju ettekandele järgnes diskussioon, kus jäi kajama vajadus seda mäluainest nüüd usinalt koguma hakata. Loodame, et kohal viibinud eestlased said kuuldust ja nähtust innustust ja hakkavad arhiivitööd tegema nii oma kodudes kui koos.
Aga sümpoosiumi kava ei olnud sellega veel lõppenud. Hildegard ja Gustav Musta eesti uuringute stipendiaat IHRCis koorijuht Kelley Sundin töötas oma magistritöö tarvis läbi IHRCis leiduvad eesti muusika kogud ja pani sellest kokku meie ajalugu ja koorimuusikat tutvustava kava, mis kanti ette möödunud aasta novembris. Sümpoosiumist osavõtjad said kuulda valitud palasid Minnesota ülikooli muusikaüliõpilaste esituses. Oli liigutav kogeda, kuidas MEIE laulu võim ei mõju mitte ainult omade vaid ka nn võõraste peale – lauljateks olid noored mitte-eestlastest ameeriklased, kes olid teinud Kelley juhtimisel head tööd süvenemaks nii meie keelde kui meelde. Õhku sai visatud küsimus: kuidas tuua need noored eesti muusika huvilised näiteks Torontosse esinema? Koorijuhile paistis idee meeldivat. Eks me näe, mis tulevik toob.
Töised kohtumised uute ja vanade kolleegide ning mõttekaaslastega on mitte ainult õpetlikud vaid ka inspireerivad. Just selline oli sümpoosium Minneapolises. Ja ehkki inimesed on nüüd oma igapäevatööde juurde tagasi pöördunud, seovad meid ühised tegemised ka kauguste tagant.
Piret Noorhani
Vaata fotosid