„Rahvana oleme me tugevad!“ VEMU tuluõhtu veebis õnnestus suurepäraselt

Koroonaviirus on kimbutanud maailma juba üle aasta. Eesmisel aastal jäi VEMU tuluõhtu ära. Aga sel aastal toimus see jälle – seekord juba virtuaalselt. Ehitame koos VEMUle uut kodu ning selleks on meie kõigi abi väga teretulnud. Tuluõhtu oli sisukas, näidati nii uut kui arhiivimaterjali, õhtu osade vahelehtedel oli kirjas huvitavaid fakte VEMU senise tegevuse kohta. Õhtule registreerus 93 külalist.

Torontos viibivatel osalejatel oli huvitava ja meeleoluka programmi kõrvale võimalus tellida ka suupärast toitu – cateringi eest hoolitsesid Ülle Veltmann ja Linda Karuks. Kaugemalt üritust jälgivad inimesed pidid oma pidusöökide eest ise hoolitsema. Mida põnevat küll teie pidulaual võis leiduda? Head inimesed, palun saatke VEMUle (vemuesc@gmail.com) fotosid sellest, kuidas tuluõhtul teie kodused pidulauad välja nägid!

Aga mida sellisele pidulikule virtuaalõhtule selga panna? Sellesama tähtsa küsimuse ees seisis ka Jaan Meri, kes oma moekonsultandi abiga selle probleemi mängleva kergusega lahendas. Pidulikult riietatud (moekonsultandi sõnul stiilne, elegantne ja maskuliinne – just nagu James Bond!) Jaan Meri ütles ka õhtu avasõnad. Ta tegi kokkuvõtte eelmisest aastast. Tartu College’is olid küll rasked ajad, aga oli õnneks vaid üks covidi juhus.

Aasta kolm kõrgpunkti olid Jaan Meri arvates tihe kultuuriprogramm (tänu Piret Noorhanile ja tema abilistele), Estonian Art Centre’i kollektsiooni ja rahade üleandmine VEMUle ning muuseumihoone ehitusplaanidega edasi liikumine. Jaan Meri soovis kõigile head peotuju ning avaldas lootust, et järgmisel aastal kohtume taas Tartu College’i seinte vahel.

Piret Noorhani rääkis VEMU viimase aasta programmist lähemalt. Mullu jäi küll ära tuluõhtu, aga see aasta on olnud õppimise aeg. Tegevus koliti veebi ning tänu sellele on publikuarv kasvanud. Veebis toimus tervelt 20 üritust, neid sündmusi saab VEMU YouTube’i kanalil ka järelvaadata! Jätkub ka koolipärimuse ja koroona-aja pärimuste kogumine.

Piret Noorhani rääkis ka uue maja ehitusplaanidest. Tuluõhtul osalejad said heita pilgu „tulevikku“ – makettidelt oli näha, et keskus tuleb väga kaasaegne ja põnev. Seal on võimalus paljudeks erinevateks tegevusteks.

Tuluõhtul kõlasid paljude inimeste mälestused üle kolmekümne aasta tagusest ajast – sellest hetkest, kui sai selgeks, et „maakera pöördub pöördumatult Läände“ (Piret Noorhani sõnad). Ka Piret meenutas seda hetke oma elus – 26. september 1987, kui lehes ilmus artikkel Isemajandavast Eestist. Sellele järgnesid juba muinsuskaitsepäevad, Tartu Muusikapäevad, kus kõlasid esmakordselt Alo Mattiseni viis isamaalist laulu, öölaulupeod jne.

Tuluõhtul näidati möödunud aegadest pärit põnevaid arhiivimaterjale VEMU arhiivist, mille operaatoriks kadunud Edgar Väär. Esimene oli Mart Laari kõne Toronto Ülikooli aulas 1989. aasta 25. veebruaril. Seal rääkis Mart Laar väga emotsionaalselt sellest, kuidas maa meie jalge all sõna otseses mõttes põleb (vihjates fosforiidi kaevandamisele) ning meil ei ole enam kuhugi minna. Meid püütakse maha suruda, aga me ei saa enam taganeda. Mart Laari kõnes kõlas väga südamlik ja ilus hüüe vabaduse järele.

Südamlikud olid ka arhiivikaadrid 1989. aasta 14. juunil Torontos toimunud Balti rahvaste demonstratsioonist Nõukogude Liidu repressioonide ohvrite mälestamiseks. Toronto kesklinnas marssisid tuhanded inimesed, peeti kõnesid ja kõlas muusika.

Tartu Ülikooli professori Marju Lauristiniga tegi intervjuu professor Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist. Marju Lauristin rääkis iseseisvuse saavutamisest ning tolle aja huvitavatest „telgitagustest“ seikadest.

Noored inimesed tänapäeval arvavad, et eestlased laulsidki ennast vabaks. See on aga lihtsalt ilus kujund. Tegelikult oli Marju Lauristini sõnul selle kõige taga mitu aastat pingelist tööd ja rabelemist. Moskvast polnud üldse kerge lahku lüüa ning momenti, millal tegelik vabanemine võiks toimuda, oli raske ette näha. Asja asuti vaikselt ette valmistama, siis aga toimus Moskvas võimuvahetus, sõjavägi liikus Baltikumi ja tuli kiiresti tegutseda.

Keegi ei osanud paar aastat varem ettegi kujutada, et iseseisvus nii kiiresti taastatakse. Aga oleks võinud ka teisiti minna. See, mis toimus Eestis, mõjutas ülejäänud Nõukogude Liitu. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel ja hiljem ka riigi ülesehitamisel oli väga suur abi väliseestlastest – USA kongressi raamatukogu materjalid aitasid Moskvas Gorbatšoviga vaielda.

Kuidas aga võiksid Eesti sündmused aidata tänapäeval iseseisvusele pürgivaid riike? Marju Lauristin rõhutas, et valmisolek on kõik. Tuleb teha tööd selleks, et demokraatlik konstruktsioon oleks tugev ja ka rahvas kaasa läheks. Tuleb kindlasti mõelda ka majanduse peale. Eestil oli lihtsam, sest meil oli veel eelmise vabariigi kogemus meeles. Aga ainult tänaval laulmise ja rongkäikudega demokraatiat üles ei ehita.

Marju Lauristini esinemisele järgnesid taas Kanada televisiooni põnevad arhiivimaterjalid iseseisvuse taastamise ajast. Näidatakse Lenini kuju eemaldamist. Näeme ka lõike Marju Lauristinist, Lennart Merist ja Laas Leivatist ning Toronto rahvakogunemisest Musta lindi päevalt 1991.

Laas Leivat oma intervjuus meenutas neid keerulisi ja põnevaid aegu Kanada seisukohast. Tema arvates sai kõik alguse 1987. aasta Hirvepargi miitingust – seal nõuti Molotov-Ribbentropi pakti ja salaprotokollide avalikustamist. Maailma ja Kanada ajakirjandus jälgis eriti tähelepanelikult just Eestis toimuvat.

Kanada eestlaskond võttis kõigest aktiivselt osa, Kodanike Komiteede liikumises osales üle 7000 inimese Kanadast – kõik olid nõus, et vabariik tuli taastada. Laas Leivati arvates oli tol hetkel väga oluline kohalike Kanada poliitikute omakasupüüdmatu toetus. Kanadast läksid inimesed Eestisse riiki üles ehitama – näiteks Peeter Mehisto, kes organiseeris Eestis tõlkekeskuse.

Laas Leivat mäletab hästi Eesti Vabariigi aastapäeva 1989. aasta veebruaris, kus esinesid Mart Laar, Alo Mattiisen ja Ivo Linna. Järgnevalt näemegi arhiivifilmi Ivo Linna ja Alo Mattiiseni saabumisest, nende esinemisest ja intervjuudest Kanada televisioonile. See on väga põnev materjal! Alo Mattiiseni sõnul toimus Välis- ja kodu-eesti suhetes sel ajal suur murrang – üha rohkem väliseestlasi hakkas mõistma, et on vaja Eestit toetada ning kõik, kes seal elavad, ei ole sugugi kommunistid. Saadi aru, et vaba Eesti on võimalik!

„Laulva Revolutsiooni kangelased“ Ivo Linna ja Antti Kammiste meenutavad VEMU tuluõhtu intervjuus seda olulist aega kui väga erilisi hetki, mida enamik muusikuid, ka suured staarid, kunagi läbi ei ela. Alo Mattiisenil olid julge sõnumiga laulud ning laulva revolutsiooni suvi koos rohkete esinemistega oli imeline, kordumatu. Selliseid hetki tuleb võib-olla tuhat aastat oodata!

Nüüd on Eestis keerulised ajad, aga muusikute sõnul ongi vabadust ja demokraatiat vaja õppida. Meil on ju seda olnud vaid 30 aastat. Mõlemad muusikud on ühel nõul selles, et kui on vaja, siis Eesti rahvas tuleb ja teeb asja ära. Rahvana me oleme tugevad!

Ivo Linna ja Antti Kammiste esinesid tuluõhtu lõpus ka väikese kontserdiga. Seal kõlasid mitmed tuntud viisid, nende hulgas ka Alo Mattiiseni ärkamisaegseid laule.

VEMU tuluõhtul oli palju lõbusaid momente, aga räägiti ka väga tõsistel teemadel. Tuluõhtu kõigilt esinejailt jäi aga kõlama üks oluline mõte – kuigi meil on erimeelsusi ja -huve, siis ühendab meid üks suur armastus – see on me ühine Eestimaa. Raskel ajal suudab eestlane end kokku võtta ning kõik erimeelsused maha suruda, et koos edasi minna. Jah, vahel tasuks nüüdki rasketel hetkedel meenutada, vaadata vanu filmikaadreid sellest ajast, kui kõik hakkas muutuma. Kui inimeste silmad särasid ja maakera pöördus lõplikult Läände.

Lea Kreinin