Tänavune sügis märgib paljude eestlaste jaoks võõrsil traagilist juubelit – 70 aasta möödumist ajast, kui tuli jätta kodumaa.
Küllap on need sügispäevad sööbinud selle katsumuse läbi teinud inimeste mällu igaveseks. Ja sündmus pole märkimisväärse tähtsusega mitte ainult omaaegsete põgenike endi jaoks, vaid ka järgnevatele põlvedele, kes on kuulnud sellest vanemate ja vanavanemate juttudest. Sest kui seda elumuutvat sündmust poleks olnud, oleks väga paljud elud kulgenud kindlasti hoopis teisiti.